Maapähkli kasvatamise tehnikad

Hiina erinevates piirkondades moodustavad maapähklid ja muud põllukultuurid istutussüsteemi, mis koosneb ühest saagist aastas, kolmest saagist aastas, kahest või kolmest saagist aastas, nii et seal on kevadised maapähklid, nisupähklid, suvised ja sügisesed maapähklid ning talvel. maapähkleid võib istutada ka Guangdongi üksikutesse piirkondadesse. Osa maapähklite kasvatamist on välja töötatud riisipõldudel, moodustades maapähkli - riisi või riisi - maapähkli rotatsioonisüsteemi. Kohati on kasvuperiood pikem, sobivad riisisordid, kahekordse kärpimisega riisi saab ka vaheldumisi teha. Guangdongi, Fujiani ja teiste kevadkülvi liikide sügisese maapähklisaagi kaunad võivad parandada tärkamist, et tagada seemikute täitumine, Miao tugev, kohalik üldtuntud kui "sügisese seeme" või "üle sügise seeme". kevad". Maa-aluse kauna tõttu on viljanõelte sisestamise, kaunade arengu ja saagikoristuse hõlbustamiseks vaja lahtist liivamulda, kruusa või liivsavi mulda. Sügavkünd ja pööramine on kasulikud maapähkli kasvule ja arengule.
Seemnete idanemiseks on vaja kõrgemat temperatuuri, mis on 12-15 kraadi sobiva oatüübi puhul ja 15-18 kraadi tavalise tüübi puhul. Mõnedel sortidel on tugev puhkeperiood ja neid on madalal temperatuuril raske idaneda. Peale selle, pärast seemnete vee imamist, muudetakse sisu suhkruks, millega on lihtne meelitada maa-aluseid kahjureid, näiteks sipelgaid. Seetõttu on õigeaegne külvi valdamine seemikute täieliku tugevuse võti. Muld ei tohiks olla liiga paks ja 5-7 cm on sobiv, kui niiskus on hea. Kui muldkatte paksus ületab idulehe normaalset pikenduspikkust, tuleb see eemaldada. "Puude raiumine ja seemikute kükitamine" on pärast seemikute tärkamist mullapinna kaevamiseks käsikõblaga, et idulehe sõlm oleks mullaga kokku puutunud, mis soodustab esimese külgoksapaari kasvu, rohkem õitsemist. ja rohkem puuvilju. Põhimõtteliselt peaks istutustihedus lisaks põllu ventileerituse ja läbipaistvuse hoidmisele suutma katta maapinna hilisemal kasvuperioodil, takistama mulla vee aurumist ja pidurdama umbrohtumist. Üldistes tootmistingimustes istutatakse põhja 12,000-15,000 tavalist tüüpi maapähkli taime ja pärlmutter peaks olema veidi tihe. Lõuna-Hiinas istutati mu-sse 18,000-22,000 pärlioa sorti.
Lämmastikku ei tohiks seemikute faasis liiga palju kasutada. Mikroelementide, näiteks boori, pealekandmise mõju vastavalt mulla seisundile on märkimisväärne. Välispidiselt võib kasutada lämmastikku, fosforit, kaaliumit ja boori. Kui saagikus on umbes 250 kg mu kohta, neelab iga 100 kg kaun umbes 5-7 kg lämmastikku, 1-1,2 kg fosforit, 2-3,5 kg kaaliumi ja nõudlust sest kaltsium on kaaliumi järel teisel kohal. Kaltsiumväetis võib reguleerida mulla happesust, parandada maapähkli toiteväärtust, soodustada lämmastiku metabolismi, vähendada tühja kesta ja suurendada viljade kogust. Maapähkli organitel on erinevad kaltsiumi imendumise ja kasutamise funktsioonid. Juurtest imendunud kaltsiumi saab transportida ainult ülespoole ja vähe saab transportida kaunade arengu tagamiseks. Selleks, et nõel ja kaun saaksid mullas olevat kaltsiumi otse omastada ja ära kasutada, tuleks kaltsiumväetist puistata kaunapiirkonna mulda. Erinevate sortide kaltsiumivajadus on erinev, pärl-oa tüüp on väiksem, harilik tüüp suurem.